This article grew out of professional curiosity about the potentials and risks of artificial intelligence in supervision, and a bit also in coaching.

Come and follow our really interesting conversation!
Read the full article by clicking the link below or download it.

Originally published in ANSE Journal, Volume 9 (2025), Issue 1.

Supervisors have to take RISKS, which might lead to benefits or sometimes also to failure.

Professionalism in supervision comes through LEARNING and constant self-REFLECTION. This takes a lot of resources.

************

Miks on supervisiooniteenuse hinnad kõrged?

Superviisori töö on tulla toime osalejate seinast-seina varieeruvate tunnetega. See oskus on hädavajalik, kuigi kurnav ja nõuab aega, kogemusi ning väga head enesetaju.

Superviisor peab oma töös aeg-ajalt võtma vastu riskantseid otsuseid, mis mõnikord annavad protsessile hädavajaliku tõuke ja mõnikord võivad lõppeda läbikukkumisega.

Superviisori professionaalsus on korrelatsioonis õppimise ja eneserefleksiooniga. See on äärmiselt ressursimahukas tegevus.

Sometimes the problem or tension inside the organisation or team is so big and overwhelming, that people cannot see their way out. So they unconsciously create a similar atmosphere during the meeting. Silence. Nobody answers the questions. Not possible to formulate the goal. Somebody says maybe that “supervision is pointless”. etc
Their way of dealing with their tension is to OBSERVE, how the supervisor is dealing with it. (Yes, very similar to the parenting process. )
This phenomenon is also known as the “parallel process”.

Mystery of such supervision processes, if handled properly – the tension suddenly disappears in the last half of the last meeting, and people start to talk and work.
And the miracle is born.
And they are ready!
And Your contract is over… Enjoy Your Success!

************

Miks mitte and all keeruliste või “kinni jäänud” protsesside puhul?

AJAFAKTOR!
Inimesed töötlevad infot erineva kiirusega ja mõnikord võtab ühtse infovälja loomine aega 3-5 kohtumist.

Mõnikord on organisatsiooni või meeskonna problemaatika nii pingeline või lootusetu, et inimesed ei suuda sellest ise enam välja tulla. Seega nad loovad alateadlikult supervisiooniprotsessi sama pingeolukorra. Vaikus. Keegi ei vasta Su küsimustele. Iga infokild tulev kätte vaevaga. Võib-olla mõni julgem annab tagasisidet, et supervisioon on mõttetu. Jne.
Metatasandi mõitses toimub sel ajal aga hoopis VAATLUSPROTSESS. Inimesed jälgivad ja õpivad, kuidas superviisor taolise pingega toime tuleb.
Seda fenomeni tuntakse ka “paralleelprotsessi” nime all.

Taoliste kurnavate protsessidega kaasneb aga üks müsitka, juhul kui superviisor on oma tööd professionaalselt teinud, ehk siis viimase kohtumise teises pooles toimub äkki kummaline vabanemine ja avanemine.
Ja ime on sündinud.
Ja nad on supervisiooniks “valmis” !
Ja Sinu leping lõpeb just selles kohas … Naudi oma töö viljasid!

Inglisekeelne filosoofiline mõtiskelu rahvusvahelises supervisiooni ajakirjas, mille teemaks oli “Õppimine läbikukkumistest, vigadest ja fiaskodest.”
Minu mõttelõnga veeretas keerlema küsimus, et kui supervisioon on elukutse, mis tugineb refleksioonil ja õppimisel, siis kuidas sellesse süsteemi üleüldse mahutuvad mõisted “läbikukkumine” või “viga”. Mõnusat lugemist!

ANSE-2023-01-12_What is Failure in supervision

I was puzzled about the concept of failure in the context of supervision, as this is one of the professions, which is entirely based on reflection and learning.
What does it mean then, when a supervisor is talking about failure? And how does this word end up in our professional vocabulary at all?

This philosophical reverie was written for ANSE Journal VOLUME 6 – 2023 – ISSUE 1,  with the title Learning from Failures, Faults and Fiascos. Download the issue from HERE.

Supervision client should always be a professional, who should be able to self-actualise and reflect.
Before You jump to work, please remember to ask, what the supervisee needs or wants in connection to the theme that is brought out.
“What is Your question to me? How can I be helpful?”
It is very often a long and painful process, but as a reward, the supervisee takes responsibility and lead for her/his own themes.

********************

Superviisori lõksudest – me kipume kiiresti hüppama töösse, ilma süüvimata, mida klient toodud probleemiga ette võtta tahaks.
Kliendile see enamasti sobib imehästi, sest mõnikord on mõnus “puhata” vastutusest, and juhtimine üle teisele ägedale professionaalile.

Probleem saab lahendatud. Enamasti on kõik õnnelikud.
Heal juhul saab superviisorist taaskord “meelelahutaja” ja abistaja.
Halval juhul vastutab supervisor naha ja kõrvadega teise inimese valikute eest.

Tuletame meelde. Kuulates ära inimese probleemi ….
“Mis on sinu küsimus? Soov? Vajadus?”
“Kuidas saan mina Sind praegu aidata?”

“I heard, You are fantastic!”
“I have no theme – I am happy to listen to what You say.”
“I believe You can make me a better professional/person.”
“I have this big problem – what would you do?”
“I just came to see, what is happening.”

Supervision (or counselling) should be taken when there is a wish for change or development.
If the person or group has no theme, no wishes, no visions, it is OK to end the meeting.
In case You fall into the flattering or helper’s trap, You might end up being an entertainer or a figurine in the victim triangle.

************

Superviisoril on lihtne kukkuda “lõbustaja” või “abistaja” lõksu, kui ta ei taipa õigeaegselt anda vastutust supervisioni sisu eest kliendile.

“Ma kuulsin, et sa oled väga äge.”
“Sinu suust tuleb ainult kuldmune.”
“Mul ei ole täna teemat, ma tulin lihtsalt kuulama.”
“Mul on üks probleem – mis sina selles olukoras teeksid?”
“Ma than olla parem versioon endast. Mis ma tegema pean?”

Supervisioon ei ole mugavusteenus, vaid teatud valdkondades ja olukordades hädavajalik osa tööhügieenist.
Seega ole võimalusel veendunud, et Sinu klient teab, kuhu ta tuli ja et ta ise tunneb, et soovib muutust või areneda erialases plaanis.

And then I read from the report later – everybody was feeling good and enthusiastic.

How did this make me feel? Honestly? Offended! Sad. Surprised. Not heard …  Questioning the overall professionalism of this internationally recognised supervisor.

Please, do not ask the people in the session, how they feel if You have no time or intention to listen.

In supervision – asking, how are You, is not small talk, but a format of tuning in, diagnosing the needs, and measuring the temperature of the group.

********************

Igapäevaelus me küsime “Kuidas sul läheb?” nii suusoojaks, kui mõnikord me tõesti tahame teada.
Supervisioonis on sellel lausel oma kindel funktsioon – soojendus järgnevaks tööks, vajaduste väljaselgitamise võimalus, emotsionaalse panuse ja tööks valmisoleku mõõtmise tööriist.
Minu soovitus nõustajatele – ära küsi küsimusi, mida Sul ei ole aega, tahtmist või oskuseid kuulata.
Tulemuseks võib halvemal juhul olla nii suhte lõppemine kui väga suur isiklik haigetsaamine.

Loe edasi SIIT