Kaamoseaja fenomenist

Lühidalt. Kaamosele kohaselt. Suhteliselt hiljuti sain aru, et kaamoseaeg on tegelikult üks mõistlikumaid aegasid tööinimese aastaringis. Parim restart kehale ja vaimule. Kui korraks järele mõelda, siis päev on ju järjest lühem, kuni pööripäevani. Mõtlemine või aju lülitab ennast pimeduse saabudes niiehknaa automaatselt välja, va juhul, kui sa teda järjepidevalt just adrenaliiniga ei toida. Seega see on täpselt see hetk, kus vähendada oma töökoormust ning magada võimalusel pimedast pimedani, kuigi jah, see teeb 15 h. No kui nii kaua ei jaksa, siis pimeda saabudes võiks vähemalt süüa meeldivat toitu ja lõõgastuda, mediteerida, venitada jms iseendale suunatud tegevused. Lihtsalt kaalus veidi juurde võtta, sest järjest külmemaks ju läheb ja milleks koormata keha veel sellega, et ta lisasoojust peab tootma. Lisaboonusena on õues vaatlemiseks raagus puud, mille iga oks räägib täiesti uskumatuid lugusid oma elust ja tema hääl on kuuldav, kuna lehed pole juttu segamas. Värvid on samas nii ebamaised, et mina neile nimetust anda ei vist ei oskakski. Seega ilusamat kingitust oma kehale on raske välja mõelda, kui et võta aeg maha, hoolitse enda eest ja kulge omaette nahistades koos kaamosega pööripäeva poole. 🙂